PAREMA MÕISTMISE SUUNAS (Kuusteist nõuannet lapsevanemale)

1. Kui sa muretsed mõnikord, et pole hea lapsevanem, tuleta meelde, et kunagi pole liiga hilja enda parandamiseks. Lapsed korjavad kogu aeg uusi kogemusi, kuid samal ajal on neil võrratu võime tajuda, kui nende vanemad soovivad muutuda.
2. Kui sul tuleb kunagi pähe mõte, et kohtlesid oma last halvasti, siis vabanda. Väikestel lastel kästakse sageli igasugustes olukordades teistelt vabandust paluda. Täiskasvanud teevad seda harvemini, kuigi see on hea viis teistele oma austust näidata. Eriti harva koputavad täiskasvanud oma laste uksele, et paluda vabandust oma halva käitumise pärast. Andeks palumine oma lapselt ei tähenda oma "näo kaotamist"; see aitab hoopis inimesena kasvada.
3. Kui Sa tunned end kurnatuna ja kurvana oma elu murede pärast, selgita seda oma lapsele. Keegi ei saa pidevalt ringi käia ja olla inimkonnale heaks eeskujuks. Ka väikesed lapsed mõistavad, mis tunne on kurnatus, ja pole vajadust minna dramaatiliseks või asju liiga detailselt seletada. Pea meeles oma jutu lõppu lisada "… ja see ei ole sinu süü." Need sõnad on kõige tähtsamad: see ei ole sinu süü. Täiskasvanule võib see olla enesestmõistetav, kuid sinu lapsele on tõeliseks kergenduseks seda kuulda. Muidu võib laps väga kergesti tunda, et vastutab asjade seisu eest.
4. Kui sa tunned end teiste täiskasvanute juuresolekul oma lapse käitumise pärast jõuetuna, pea meeles, et selline asi mõjutab iga lapsevanemat. Mida jõuetumana sa end näitad ja mida erinevamalt tavalisest sa käitud, kui su laps näiteks karjuma hakkab, seda ebakindlamalt tunneb end laps. Kuidas oleksid sa olukorda kodus ohjeldanud? Püüa teha sama, pööramata tähelepanu sellele, mida teised arvata võivad. Kindla peale karjuvad ka nende lapsed vahetevahel.
5. Kui lapsega rääkimine ei tööta, proovi uuesti. Tee oma hääletoon madalamaks, jää täiskasvanulikul moel rahulikuks ja ütle, mida mõtled. See annab sinu öeldule kaalu, kuigi kohest vastust pole tarvis oodata. Kui lased vihal üle keeda, muutub olukord hullemaks.
6. Kui tunned, et laps provotseerib sind niivõrd, et kaotad kontrolli, siis meenuta, et tavaliselt teab laps täpselt, mil moel on vaja vanemat provotseerida, et ta raevu läheks. Enesekontrolli säilitamine ei ole siis lihtne, kuid lapsevanem peab just seda tegema. Selles olukorras on vanematel soovitatav mööda vaadata konkreetsetest sõnadest, mida lapsed kasutavad, ja püüda vaadata oma lapsi sellena, kes nad on: inimestena, kes on vanemate jaoks ilmatu tähtsad ja kellel on endal ka raske. Ja kes tegelikult vajavad oma vanemate hoolt ja muret, kuigi välja näitavad vastupidist.
7. Kui laps lihtsalt karjub ja nutab ning näib lohutamatu, on asi ilmselt väsimuses, millega nad toime ei tule. Võib-olla vajavad nad sel hetkel omaette vaikset olemist. Püüa meenutada, mida sina kuue-aastasena igatsesid, kui end lohutamatuna tundsid. Mis sind maha rahustas ja turvatunnet tekitas - muinasjutu lugemine, vaikus ja rahu, omaette jätmine või täiskasvanuga koos olemine? Sinu oma instinkt õige teguviisi kohta on tõenäoliselt parem kui kellegi teise oma.
8. Kui sinu teismeline laps näib olevat kaotanud kogu austuse sinu suhtes, meenuta endale, et see on vaid sinu subjektiivne tunne. Teismelised, nagu kõik lapsed, vajavad meid, täiskasvanuid, ja meie elukogemust, kuid samuti tuleb neil lasta oma iseseisvust näidata. Nii on alati olnud. Aga loomulikult on ka siin piirid, kuidas võid lasta end kohelda.
9. Kui su laps teeb midagi, mis viib sind endast välja, pea meeles, et viha ei ole midagi veidrat ega keelatut, kuid viha ei tuleks lasta kaua kesta. See ei tohiks kulmineeruda tõrjumise, külma küünilisuse või õelate kommentaaridega. Selline käitumine paneb lapsi kahtlema oma enese-väärikuses ja niisugustest tunnetest on väga raske üle saada.
10. Kui laps püüab üle astuda lubatu piiridest ja avaldab sulle järeleandmiseks survet, pea meeles, et hoolimine tähendab ka "ei" ütlemist. Lastelt ei saa oodata sellise täiskasvanu usaldamist, kes ei suuda sirgelt seista: neil on vaja selgeid piire. Kuhu piir tõmmata, on sinu otsustada; seejärel on sinu kui täiskasvanu tööks kindlustada, et seda piiri austatakse.
11. Kui sa arvad, et su laps tegi midagi valesti, ole kindel, et talle lähenedes keskendud selgelt tehtud veale endale, mitte kogu lapse olemusele. Peab olema selge, et austad oma last ja just seepärast oled pettunud selles, mis ta tegi.
12. Kui su laps näib olevat teise, eemal elava lapsevanema poolt, pea meeles, et see ei tähenda, et teine lapsevanem oleks sinust tähtsam. Kui laps idealiseerib ema või isa, kes pole enam perekonna osa, on see igatsuse väljendus. Ära heitu sellest. See pole tegelikult üldse seotud sinuga - vanemaga, kes on ikka olemas.
13. Kui tundub, et su lapsele ei meeldi olla koos oma uue kasuisa/-emaga, pea meeles, et laped tahavad end kindlalt tunda selle osas, mis perekonnas toimub. Tõenäoliselt ei tunne su laps mitte tõelist põlastust uue kasuvanema vastu, vaid ärevust ning soovi sinu uut suhet proovile panna. Kas see uus inimene jääbki meiega või kaob varem või hiljem? Selles osas peavad täiskasvanud kokkuleppele jõudma, et saaksid lapsele selge pildi anda.
14. Kui mõnikord näib, et sinu huvide ohverdamisse suhtutakse tänamatusega, pea meeles, et su laps ei eelda sinult iseenda ära unustamist, et vaid temale sobida. Lapsed ei võida sellest, et nende vanemad on väsinud ja tüdinud. Mõtle mõnikord ka sellele, mis on sinule parim.
15. Kui tunned, end lapsevanema rollis jõuetuna, on oluline alguseks mõista, kust jõuetuse tunne tuleb. Vaid siis saad sa sellega midagi ette võtta. Peaaegu alati on oma olukorrast kergem sotti saada, kui jagad oma mõtteid teise täiskasvanuga - sõbra, vanema, elukaaslase või kolleegiga. Kui tahad kõrvalseisjale helistada, on olemas mitmeid organisatsioone, mis pakuvad telefoni teel või internetis abi lapsevanematele.
16. Kui kahtlustad, et sinu tuttavat last on väärkoheldud või kuritarvitatud, on alati parem kellegagi oma kahtlustest rääkida kui üldse mitte midagi teha. Võta ühendust oma piirkonna sotsiaalteenistusega: seal saab väljaõppinud meeskond sulle soovitada, mida edasi teha. Sa ei pea ütlema, mis lapsest sa räägid, või oma nime ütlema. Sinu kõne põhjal  ei tehta automaatselt ametlikku raportit. Sa võid võtta ühendust ka laste ja noorte psühhiaatriakliinikuga või kooli terviseteenistusega, et nõu ja tuge saada.

 Allikas:

Grandelius, B., Qvennerstedt, A., Back, C. "A Book for Parents" TBWA STHLM, . Väljaandja: Laste Väärkohtlemise Vastane Komitee, Rootsi Tervise- ja Sotsiaalministeerium.